Ühe traditsiooni sünd on ometi teada: röövlipraadi õpetas küpsetama Stig Torstensson

 

   Oli aastal 1995 tavapäraselt vihmane ja külm jaanilaupäeva õhtu. Rühm Hellamaa, Kuri ja Puliste küla noori kogunes Madisele. Jaanitule süütamine rannas oli otsustatud ära jätta, igavlevates peades tekkis mõte küpsetada röövlipraadi, millest Stig oli mitu korda rääkinud. Luhalep Magda käest osteti lammas, vist 100 kr. eest ja Ivo Lõppe autoga toodi kohale. Valle Paat koos Herkki Rebeliga tegid lihunikutöö ära. Stigi suvekodu (Nälp-Juku sauna) otsa kaevati maasse umbes meetri sügavune auk ja selle põhi kaeti kividega. Augu sisse tehti lõke umbes kaheks tunniks.

   Seltskond rääkis elust ja kommetest, kastis kurku ja näksis võileibu.Vahepeal käidi Suuremõisa poes ja kodudes varusid täiendamas. Lambakere jahtus paju otsas vihmas. Lõpuks asuti kõige oskustnõudvama osa juurde – lamba täitmisele. Täpset retsepti ei avaldata, igatahes kartuleid ja köögivilju topitakse lamba kõht täis. Maitsestamine on nii peen kunst, et seda ei tohi üle meistri õla piiludagi ja terve fooliumisse keeratud lammas pannakse kuumaks köetud augu põhja. Auk kaetakse raudplaadiga ja selle peale tehakse uus tuli kuueks tunniks.

   Lõpuks tuleb tukkide ja tuha alt kuum plaat üles kangutada ja praad ongi valmis. Stigi kilemajas algas pidusöök, vähemalt 9 tundi oodatud ja ootamise vääriliseks tunnistatud. Seltskond oli vahepeal rahvusvaheliseks kasvanud – lisaks hiidlastele ja soomlasest peremehele Stigile lastega olid lisandunud Ants Orava külalised venelased ja vihmgi jäi üle.

Röövlipraad on nüüd eriliste sündmuste osaks ümbruskonnas.